Märkimisväärset kahju rahva tervisele, samuti ka majandusele tervikuna, avaldab eelkõige suremus SVH-sse enne 65. eluaastat.
Sotsiaal-majanduslikult murrangulisel ajal, aastatel 1992–1994, suurenes oluliselt varajane suremus SVH-sse. Hilisematel aastatel on suremus taandunud 1990. aastate algusele eelnenud tasemele. Tänaseks on Eesti jõudnud riikide hulka, kus südamehaigustesse suremus on langemas, kuid et seda suunda hoida, tuleb SVH haigestumise ennetamisega ka aktiivselt edasi tegeleda.
Südame-veresoonkonnahaigusi registreeritakse aastas veidi üle 80 000 uue juhu (2009. a 80 502 ja 2010. a 80 056 uut juhtu). Need on ka peamiseks surmapõhjuseks – nii 2009. kui 2010. aastal olid üle pooled surmad Eestis tingitud südame-veresoonkonnahaigustest (2009. a 8796 ja 2010. a 8750 surma).
Vähene liikumine, aga ka suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine, ülekaal, vähene puu- ja köögiviljade ning liigne soolatarbimine on peamised südamehaiguste riskitegurid. 2010. aasta Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitas, et 32% inimestest harrastab vabal ajal tervisesporti vaid mõned korrad aastas või üldse mitte. Neid, kes harrastavad tervisesporti rohkem kui kord nädalas, on kokku 36% ja see suhtarv näitab kasvu just meeste seas. Suurim tõus on toimunud 45–54aastaste meeste hulgas, kus tervisespordiharrastajate osa on kasvanud kahe aastaga 20 protsendilt 29 protsendini.
Regulaarne kehaline aktiivsus avaldab soodsat toimet väga mitmete mehhanismide kaudu. Alaneb kõrgenenud vererõhk, väheneb „halva” ja suureneb „hea” kolesterooli tase, väheneb tromboosirisk, langeb kehakaal ning paraneb meeleolu. Lisaks paraneb suhkru ainevahetus, mis hoiab ära suhkruhaiguse tekke. Sobiva intensiivsusega kehaline koormus leevendab ka krooniliste haiguste vaevusi ning võib vähendada ravimite (eriti uinutite ja antidepressantide) tarvitamise vajadust. Võrdluses kehaliselt mitteaktiivsetega on kehaliselt aktiivsete inimeste üldsuremuse näitaja 20–30% madalam.
On väga tähtis, et rahva füüsiline aktiivsus suureneks, toitumisharjumused paraneksid, tubakatarbimine ja tubakasuitsuses keskkonnas viibimine väheneks ning ennetavate tervishoiuteenuste kättesaadavus paraneks. Selleks tuleb tõsta terviseteadlikkust ning väärtustada tervist indiviidi, organisatsiooni, paikkonna ja riigi tasandil, arendada oskusi tervislike valikute ja tervist toetavate otsuste tegemiseks ning tugevdada kõigi sektorite vahelist koostööd tervise arengu soodustamiseks.
Suurteks keskkonnariskideks on ebatervislik töö- ja elukeskkond. Olulise osa ennetustegevuses moodustab SVH-st ohustatud kontingendi väljaselgitamine ja nende riskide vähendamine. On teada, et ka inimestel, kes juba põevad mingit SVH, saab toitumisharjumuste, eluviisi ja keskkonna muutmisega pidurdada haiguse arengut.
Lisaks lugemist:
Uuringutele põhinev artikkel südameatakist tuleneva äkilise surma kohta – “Kas teadsid, et E- ja C-vitamiin aeglustavad ateroskleroosi arengut?”
